Pealkirjata postitus. Mõtlesin ümber...pealkirjaks on - hala

Pea on tühi, aga viimane postitus oli nelisada aastat tagasi ja midagi tuleb nüüd nö pastakast välja imeda. 

Ammu juba tahtsin kirjutada kasutatud auto ostust. Jumal küll, kust kõik need valelikud inimesed tulevad?! Ärge uskuge ei auto omaniku sõpra, venda, õde ega kassi (noh, kassid üleüldiselt ei ole eriti usaldusväärsed)! Ei ole see auto heas korras, ei ole juppe vahetatud ja nad teavad väga hästi, KUI pekkis see auto omadega täpselt on (sest vead on lihtsalt ära kustutatud 👍🏼). Ja kui keegi hakkab oma elust või oma sõbra elust lugusid rääkima siis lülitage "ignore" nupp sisse, sest see on üldiselt pullikaka, mida nad suust välja ajavad (eriti need kassid 😆). 

Okei, heauskliku inimesena mõtled, et asi ei olegi nii hull ja ostad ikkagi auto ära. Viid remonti, sest midagi ikka on vaja putitada. Ja siis nädal aega hiljem laod autoremondifirmale viiesajaseid lauale, sest kujuta ette - sulle on jama kokku räägitud! Vaja oli vahetada umbes 500 juppi ja paar asja jäi veel tegemata, sest juppe ei olnud ja need on vaja tellida. Noh, ma ei tea. Mis soovitust ma siin oskan anda? Mine esindusse ja osta tutikas auto, ära usalda inimesi, ole autoremondilukksepp sel hetkel, kui sa autot ostma hakkad või siis sõida bussiga. Nagu näha, variante on! Minul olid need punktid igatahes täitmata ja sel korral ma järgmisesse levelisse ei saanud. Better luck next time. Nali, ma ei plaani lähiajal enam auto ostu ette võtta. 

Samas, kui need mured on unustatud siis sõidad rõõmsa näoga mööda linna ringi ja auto ei kolise ega logise kuskilt. Aga ka see on vaid üks variantidest. Tegelikkuses istud Tallinnas ummikus ja närvitsed ja sul ei tule meeldegi, et pidid olema rõõmus, sest vähemalt auto ei kolise. 

Aga on ka paremaid päevi ja tasub vältida tipptunde. Näiteks kell 7 hommikul või kell 21 on Tehnika tänaval vaid üksikud autod. Eks ma siis viin lapse kell 7 lasteaeda ja 21 lähen järgi 😆

No kuidas tundub, kas on vahva kellegi hala lugeda? 😄

Tegelikult olen ma täitsa rõõmus ja õnnelik inimene. Armastan ja olen armastatud. Olge teie ka! 

Berliin-Viin-Viljandi...

või no peaaegu. 

Tegelikult sel nädalavahetusel oli vaid Viin. Berliin tuleb ka kunagi ja kes siis Viljandis poleks käinud. 

Olen meeldivalt üllatunud selles linnas ja poleks enne arvanud, et see mulle nii väga võiks meeldida. 

Meie väike nädalavahetuse reis algas neljapäeva õhtul ja takso aknast mingit emotsiooni ei saanud (ilmselgelt), kuid järgmisel hommikul peale hommikusööki algas jalutuskäik. Meie hotell asus kesklinnast u 1km kaugusel (olgu öeldud muidugi, et see kesklinn oli nii suur ja lai ja ma loen päris keskuseks hetkel vanalinna) ja esimese asjana seadsime sammud Starbucksi 😆 Kohv käes, kõndisime vanalinna risti-põiki läbi ja külastasime ka suurimat turgu - Naschmarkt, mis oli tõesti suur ja väga laia valiku, paljude kohvikute ja meeletu rahvamassiga. Vanalinn oli samuti äärmiselt rahvarohke ja igas suunas vaatamisväärsusi täis - tõepoolest majesteetlik ja uhke! Proovitud said ka loomulikult Viini šnitsel ja õunastruudel (mida ma iga päev siin olles sõin - welcome Myfitness, teen sissekirjutuse, kui tagasi jõuan). 

Teisel päeval oli minu sooviks minna Viini loomaaeda ja no minu soov on minu mehele igatahes seaduseks 😊 Sealsetest elanikest mainiksin ära loomulikult hiidpandad ja ka punase panda, kaunid flamingod ja meie Eesti loomaaiast sinna viidud jääkarutüdruk Nora (mingid seal mürasid ka, aga kuna ma Norat nägupidi ei tunne siis lihtsalt eeldan, et teda me seal ka nägime). Loomulikult oli seal veel meeletult palju armsaid loomi ja muid elukaid ja külastus tasus end igati ära. Loomaaiaga samas pargis asub ka Schonbrunn Palace, mis oli Habsburgide suveresidents ja mille suurust on siin raske kirjeldada. Lossi ümbritsevad pargid olid väga puhtad, kõik puud ja põõsad peensusteni pügatud ja ilmselt millimeetri pealt ühesugused. Loss koos oma parkidega kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. No ilmselt teid huvitab ka see, et ma sõin seal pargis üli maitsvat mustsõstrajäätist 😄 

 

 

Täna käisime siinset lõbustusparki vaatamas ja mulle jäi esimesel päeval juba silma üks mega suur torn (seda nägin isegi pimedas takso aknast), kuhu tahtsin samuti minna (tundub, et siin minu soovide järgi elamine ainult käibki 😦). Ja kui lõpuks selleni jõudsime, suutsingi Martinit veenda, et meil ON VAJA sinna minna. Tema muidugi ei nõustunud üldse, arvestades, et ta kardab väga kõrgust, aga üksi ta mind ka sinna ei lubanud. Pean mainima, et see oli päris hirmus ja ma isegi kõrgusesse tõustes kahtlesin, kas ikka oli seda jama vaja. Kuid käidud sai ja vaade sealt ülevalt oli mega! 

Peale lõbustusparki tegime taas ringi vanalinnas, sest lastele oli vaja midagi toredat kaasa osta. Midagi toredat me muidugi ei leidnud. Ja mis kõige kurvem - isegi midagi mitte toredat ei leidnud! Uskumatu, kui raske on suveniiride otsimine ja otsustamine kellele/mida ja kas üldse. Igatahes - nulliring. Samas! Leidsime jalutades Jamie Oliveri restorani ja selle üle on Martinil nii hea meel, et ta vaatab praegu lennujaamas mitmendat tundi juba Jamie videosid 😆 Midagigi talle ka sellest reisist. Joppas. 

Toit oli seal tõesti maitsev ja üldse mitte kallis. Soovitame! 

 

 

Kokku jalutasime kolme päevaga u 40km ja olgu öeldud, et lennujaamast me nipet-näpet siiski lastele saime. Ja ma joon nüüd ruttu veini, sest kaine peaga lendamine on minu jaoks big NO-NO! 

Kodu, siit me tuleme ❤️

Ingveritee, humer ja sudafed.

aka küll on tore haige olla. 

Üle-eelmisel nädalavahetusel oli pool meie perest nohuga kimpus ja mina, nagu õige naine/ema kunagi, vaid targutasin, et tuleb ikka soojemalt riidesse panna ja immunsust tugevdada ja no kes üldse niimoodi haigeks jääb. Läks mööda 5 päeva ja tundsin, kuidas kurk kriibib. Jõin ingveriteed astelpajudega ja olin kindel, et pääsesin. Pääsesin ma jee! Täna teist päeva põhimõtteliselt voodis siruli ja kolmas öö peaaegu magamata. Kaua võib?! Süüa midagi ei suuda ja pea on paks (no vähemalt keha pole enam paks, kui mitu päeva süüa ei saa 😆) ja tunne on selline, et see jama ei lõppegi! Homseks pean terveks saama (või vähemalt oleks meeldiv taas läbi nina hingata. Aitäh!), sest sellise hädisena reisile minna ei oleks kindlasti ei tore ega vahva ega miski, mida sooviksin kogeda.

Ühtlasi oli mul ka reedel hambaarst ja hambad valutavad siiani. Kel breketid olnud, teavad seda valu. Samas on see minu jaoks meeldiv valu, sest tähendab - hambad liiguvad. Ja see on ju vajalik selleks, et breketitest ühel heal päeval lahti saaksin 😊 Ise prognoosin, et see võiks juhtuda märtsis, aprillis ja eks siis tulevikus saab näha, kas minust saab sensitiiv või ei. 

23.10 saab breketite ülemisele kaarele kleepimisest 1 aasta. Let's see, kas midagi on muutunud ka. 

     

      

Tänane pilt ehk kõige parem ei ole, aga im sorry, mu nägu ei ole täna pildistatav ilma filtrita.

Uus algus.

Esimeseks lauseks saab peaaegu öelda "Tere minu uus blogi". Pole nii ammu midagi kirjutanud, et õigekiri on isegi meelest läinud ja lauseehitus on vigane. Aga ehk see paraneb ajaga.

Miks ma siis kirjutan? Emme ütles, et ma peaksin taas kirjutamisega tegelema hakkama (Katre ütles ka ükskord). Ja tegelikult on päris tore hiljem lugeda ja meenutada oma mõtteid. 

Mida ma siis mõtlen? Hetkel on elus nii palju toimumas, et ühte postitusse seda kirja panna oleks võimatu. Kõike toimuvat muidugi avalikkusega jagada ei soovi ka (pole nii julge, kui teised toredad blogijad, kes kogu oma elu laiale maailmale avavad), aga natukene ühte ja natukene teist plaanin küll jagada ja küsida Teie arvamust asjadest. Elu on hetkel tõeliselt ilus ja huvitav. Ees ootab breketite eemaldamine (loodetavasti u 6 kuu pärast), suvila valmimine (no see võtab veel aega, kuid see on siiski ees ootamas), mõni reis oma kalli kihlatuga ja selle sama kalli kihlatuga abiellumine. Kõigest sellest plaanin ka üsna pea pikemalt hakata kirjutama. Hetkel aga püüan selle esimese postitusega hakkama saada ja Teid hoiatada, et palju mõtteid ja arvamusi on tulemas. Kuna olen praegu ka veidi haige, on mul aega voodis lesida (mitte, et ma muidu väga palju rohkem teeksin 😄) ja kirjutada. 

Seega - järgmise postituseni! ✌️

Aastaid möödas üks kuni mitu.

Tere, sõbrad! 

Long time no see. Kuidas läheb? Tegelikult pole sada aastat midagi kirjutanud ja mõni sõber raudselt igatseb mind! Elu on muutunud 180 kraadi ja võibolla isegi mõned kraadid peale. Aga elu on tore ja lilleline ja kevad on käes! 

Fb aeg-ajalt tuletab meelde, et aastaid tagasi olin päris kõva sõnasepp. Aastatega on muidugi mu arvamused kõvasti muutunud, aga ... Ok, kirjutan kunagi hiljem veel. Täna on pühapäev ja vaja uueks nädalaks kõvasti jõudu koguda. 

Armastage üksteist ja hinnake kõike, mis teil on! 

Well, hello!

Mul pole aimugi, kui pikka aega ma siia mitte sõnakestki pole kirja pannud. Päris mitu kuud vist.
Mu elu vist pole nii huvitav, et sellest kirjutada, samas blogipidamise idee mulle meeldib.


Noh, mis ma siis kostan siia üle pika aja?

Käin nüüd töööööööl. Siin ma praegu seda postitust kirjutangi. Pühapäeva öösel pole siin just väga palju teha. Aga töö teen ikka ära (no kui ülemus nt juhtub lugema) :) 

Minu sünnipäev on juba möödas, pulma-aastapäev, D1 lasteaia lõpetamine, kolimine. Ohsaa, kui niimoodi loetlema hakata siis tuleb välja, et päris tegusad kuud on olnud.
Uskumatu, aga mu pisike beebi, kes peaaegu 7a tagasi sündis, läheb 1,5 kuu pärast kooli. KOOLI, kas te saate aru??? Mina näiteks ei saa! Kuhu sellel ajal nii kiire on? See on lausa kurb, kui kiirelt kõik möödub. Mina näiteks enam ei ootagi pingsalt mingit sündmust, sest ma tean, et see saabub nagunii nii kiirelt, et ei jõua selleks valmistudagi. Nii ongi möödunud juba mitmed jõulud, jaanid, sünnipäevad...
Jube heietamiseks kisub ära, aga ma mõtlen sellele tihti. Selle pärast ma püüan (alati kindlasti ei tule välja) oma lähedastele ja sõpradele näidata, kui palju ma neist hoolin. Olen isegi õppinud vabandama - suur saavutus minu jaoks :) Mingeid suuri elutarkusi ma siin jagama ei hakka, eks igaüks teab ise, mis tema jaoks tähtis on. Peamine, et inimene oleks õnnelik ja mina olen õnnelik! Mul on pere, mul on ümber täpselt need sõbrad, kes on väärt hoidmist. Aitäh, aitäh, aitäh kõigile, kes end nende sõprade hulgas ära tundsid, olete asendamatud!


Aga muudel teemadel. Näiteks sporditeemadel, see on ju meil siin väga aktuaalne tänasel päeval :) Minu arust suurem osa mu sõpru on aktiivseteks hakanud. Positiivne!
100 hommikujooksu tegin ära, olen väga uhke enda üle. Kilometraaz ei olnud märkimisväärne, aga 100 päeva järjest joosta oli minu jaoks paras katsumus, samas alla ei mõelnud ma kordagi anda.
Nüüd olen avastanud enda jaoks rattaga sõitmise, sest mu imetoredad lähedased kinkisid mulle sünnipäevaks ratta (many thanks siinkohal ka mu mehele, kes mulle väga suure ja laheda üllatuse korraldas, you are the best!). Minu elu esimene ratas. Täitsa oma ja hea :) Nüüd vuran sellega siia ja sinna ja siis veel sinna ka! Kusjuures, hull sport muidugi, aga ma käisin täna selle aasta esimesel suplusel ja vesi oli soeeeeeee.
Toitumise osas muidugi olen täielikult läbikukkunud. Just sõin näiteks dallase saia (Maris, sinu pere tuleb kohe sellega meelde ;) ) ja paki krõpse. WIN! Suvel on üleüldse raske tervislikult toituda, aga eks ma kunagi lähitulevikus võtan end jälle kätte ja palkan endale kellegi, kes kommi ja kooki käest maha lööb.


Ja mis siis veel? No jube lahe aeg on käes ju - suvi! Loodan, et kõigil on meeldejääv suvi ja seda vaid kõige paremas mõttes. Hoidke sõbrad lähedal, tehke asju, mis teevad teid õnnelikuks ja ärge unustage naeratada. Vähemalt kord päevas ;) Ma nüüd muidugi kõlan nagu eriline maailmaparandaja, aga ma vist olengi lihtsalt õnnelik ja ma tahan, et inimesed mu ümber oleksid ka õnnelikud.

Love you all. I quess. 

100 hommikut.

Tänases postituses tuleb palju juttu spordist! :) 

Alustuseks tahaksin tänada oma väga, väga armsat sõbrannat, kes on kaugel Kanadas, aga suudab mind ikkagi motiveerida rohkem sporti tegema. Nimelt täna hommikul luugid lahti tehes haarasin oma telefoni ja nagu õige inimene kunagi, avasin facebooki. Notificationites oli kutse "üritusele" "100 päeva hommikujooksu ehk tõeline katsumus". Esimene mõte oli wtf ja siis tuli no way! Aga mõni minut hiljem olid püksid jalas ja koer elevil õue minekust. Ja nii ma siis vajutasin "join" ja võtsin väljakutse vastu. 

Mees tuli trennist, et D1 lasteaeda viia ja küsis uksest sisse astudes naerul näol: "Noh, jooksma vä?". Jaatavat vastust kuuldes enam ei naernud. 

Minusuguse poolest lõunast ärkaja jaoks ei olegi eriline challenge jooksmine vaid varakult ärkamine ja kuigi mu mees minus hommikul kahtles, mina ei kahtle! :) Täna tuli kokku vaid 3km, aga mul on veel 99 hommikut võimalus pikemaid distantse joosta. 

Hiljuti hakkasin käima ka uues rühmatreeningus, millel nimeks GritStrength. Esialgu mõtlesin umbes sama nagu täna hommikul, aga teises järjekorras. Ehk siis kõigepealt tuli no way ja kohal olles oli wtf. Aga treener on nii äge! Karjub ja sunnib pingutama ja pärast kiidab hullult. Minule just selline lähenemine meeldib :) Iseenesest on trenn raske, aga kestab vaid 30min ja energiat jagub veel mitmeks päevaks. Siiani olen käinud selles treeningus 1x nädalas, aga sellest nädalast plaanin selle arvu 2 peale tõsta. Bodypumpis käin ka endiselt, aga seda nüüd siis vaid 1x nädalas. 

Õnneks olen ma suutnud päris mitu inimest trennilainele meelitada ja üksi enam trennis käima ei peagi (kui nüüd hommikune jooks välja arvata). 

Otsi ka Sina endale sõber/sõbranna ja tegutsege koos parema füüsise ja rõõmsama meeleolu nimel! 

Jaanuar '14

Käes on uus aasta ja minul blogipostitusi täpselt 0. No mis seal salata, aega lihtsalt ei ole. Kool, kodu, trenn - midagi pole selle kolme kuuga muutunud. Samas nagu on ka.

Lapsed on suuremad, lumi on maas, kraadid külmemad ja mina õnnelikum :) 

Kirjutada on tegelikult paljust, aga postitus tuleks liialt pikk ja lohisev, kirjutan esialgu jaanuari kuust. 

Minu armsad vanaema ja vanaisa nägid kunagi palju vaeva, et meil tulevikus jaanuari kuus lihtne ei oleks. Ja nad saavutasid selle! Nimelt on minu emal, kahel tädil ja kahel onul jaanuaris sünnipäev. No milline lust, eksole? Kingitused, söömine, sõitmine siia-sinna. Ja nagu sellest veel vähe oleks, vähemalt kolmel lähedasel on samuti jaanuaris sünnipäevad! Selline tore kuu siis :) 

Kui praegu tundus kõik negatiivse alatooniga siis tegelikult olen äärmiselt õnnelik oma lähedaste sugulaste üle. Mul on tõesti vedanud oma kuue tädi ja kahe onuga (+ nende lapsed). Peaaegu kõikidele sünnipäevadele me ka jõudsime, aga kõige olulisem oli minu jaoks minu emme sünnipäev. Ma tean, et seda ütlevad kõik, aga minul on päriselt ka maailma parim emme :) 

Ja oma maailma parimale emmele tahtsin ma maailma parimat sünnipäeva ja andsin endast kõik, et see päev oleks eriline ja jääks talle meelde. Siinkohal tänaksin veelkord kõiki inimesi, kes aitasid emmet üllatada, see oli tõepoolest fantastiline! Te olete fantastilised! Selline on lühikokkuvõte üllatusest ja hilisemast kingitusest: 

Ka videod on saadaval, kes veel näinud ei ole, jagan meeleldi :)

Üleüldiselt on aasta alanud ilusti ja sel aastal on mul plaanis olla veel tublim õpilane, käia tublisti trennis, olla parem sõber, naine, ema. 

Tervitused Katrele, kes mul soovitas blogi jälle käsile võtta :*

Kilod ja koogid.

Mõtlesin pikalt, kas üldse sellest teemast kirjutada, aga otsustasin siiski oma nö "lugu" jagada. 

Ma arvan (tegelikult olen päris kindel), et ma ei ole ainus naine, kelle jaoks on kehakaal suuuuuuur, suuuuuur probleem ja kes mõtleb sellele palju (liigagi palju). Pidev tants ja trall käib selle toidu ümber. 

Tegelikult ma ei tea isegi, miks inimesed lasevad end nii palju mõjutada ja ajavad taga mingit "ideaalset" asja. Mina ise nende hulgas. Jah, meid mõjutab äärmiselt palju meedia ja inimesed meie ümber, aga see pidev teistega võrdlemine võtab niiiiii palju aega ja energiat ja kuna kõik inimesed on täiesti erinevad, on see täiesti mõttetu tegevus. Ma püüan iga päevaga aina vähem end teistega võrrelda ja ausalt - nii on palju lihtsam elada! Hea ütlus siia ka - be your own definition of beautiful.

Tegelikult arvasin ma kunagi, et inimesed sünnivad pringi pepu ja ilusate kõhulihastega. Aga nii palju, kui minul on kogemusi olnud siis tegelikult on selle kõige taga hoopis miski muu, nimelt õige toitumine ja regulaarne kehaline koormus. 

Minust rääkides siis ma pigem teen 2x rohkem trenni, aga toidust ma loobuda ei suuda. Olen küll hakanud toituma tervislikumalt, aga kui ma ikka tahan tüki kooki või paki küpsiseid ära süüa siis seda ma ka teen. Noh, hiljem muidugi räägib keegi mul peas, kuidas see oli jube halb otsus ja nii on trennis käimine üldse mõttetu, aga õnneks see "keegi" läheb üsna ruttu ära :)

Nii, mis ma siis tahtsin veel rääkida. Ahjaa, et hakkan lõpuks jõudma punkti, kus ma olen iseendaga rahul :) 

Püüan käia 4x nädalas trennis ja nagu juba eespool mainitud, toituda tervislikumalt. Olen kunagi aastaid tagasi mõelnud välja enda jaoks mingisuguse jube ideaalse kaalunumbri, kuhu ma Kindlasti kunagi jõudma pean ja kus ma ka paar korda olnud olen, aga nüüdseks olen sellest loobunud ja püüan pigem saada keha trimmi ja olla iseendaga rahul. Jah, ma tahaksin kindlasti veel mõned kilod kaotada ja lihaseid treenida. Ja kui ma olen ka edaspidi tubli ja ei lase mõnel väikesel tagasilöögil end maha murda siis saavutan ma selle kindlasti. Novembri alguses on plaanis ka minna kehaanalüüsi ja koormustesti tegema, et teada saada, kas ikka liigun õiges suunas, aga tunne on igatahes õige ja hea. Energia ja positiivsed emotsioonid on minu igapäevased külalised. 

Lisan ka mõned pildid võrdluseks. Pildid on üsna tumedad, aga loodetavasti on midagi aru saada (hiljem pilte lisades jäi üks heledam, kui teine ja proovisin mis ma proovisin, ei saanud midagi muuta). Mu mees nt ütles, et peale telefoni pole suurt midagi muutunud :D Tänan, kallis! Kuigi tegelikult jah, ma väga palju suve jooksul trenni ei jõudnud ja praeguseks olen ka vaid paar nädalat korralikult trennis käinud. Siiski, mu enesetunde parandamiseks aitab isegi sellest paarist nädalast. Natuke veel minna... i can do it! :)

Esimesed on tehtud 8k tagasi (4k peale teise lapse sündi) ja teised u nädal aega tagasi. 

Loodetavasti saan mõne kuu möödudes veel uue võrdluse teha :)

?

Ma vist ikka ei ole eriline jutuvestja, sest ma ei suuda kunagi neid pealkirju välja mõelda. Rääkimata esimesest lausest.


Sügis on käes ja ma pean ütlema, et mulle isegi meeldib sügis. Külm on küll, aga ilus ka.

Suvilas käimisel on nüüd kriips peal ja see minu jaoks lõpetas suve täielikult. Seal sai ikka ilusaid nädalavahetusi veedetud ja jääme väga igatsema seal käimist. Parimal juhul hakkame järgmisel aastal jälle seal käima :)
Õunasaak oli sel aastal seal niivõrd hea, et saime üle 100l õunamahla, + minu esimesed õunamoosid, mis on imemaitsvad. Ma üldiselt ei ole ei õunamahla ega õunamoosi sõber, aga ise tehtud on ikka hästi tehtud.


Kes natuke rohkem asjadega kursis on, teavad juba, et hakkasin koolis uuesti käima. Ja no mis ma oskan kosta - väga lahe on! Alles kooliaasta algus ka, küll ma jõuan veel vinguma hakata :D


Lastest ka mõned laused.
D2 saab juba sel kuul aastaseks. Tubli väike tüdruk on juba, oskab voodist/diivanilt ise maha tulla, kõnnib, ütleb 3 sõna, lehvitab jne. Hambaid on endiselt 3, aga lähiajal peaks veel 2 lisanduma.
D2'l tulevad hambad, aga D1'l kukuvad esimesed hambad suust ära. Tasakaal täitsa olemas.

Juba kõik teemad ununenud, millest rääkida tahtsin. Lapsed magava ja me hakkame mehega nüüd oma aega sisustama. Eile oli Revenge'i uue hooaja esimene osa ja seda me nüüd vaatama hakkamegi. Jeeeeee, lõpuks!


Lõppu soovin kõigile ilusat sügist ja soovitan endiselt oma lähedasi hoida ja neile iga päev öelda, KUI olulised nad on.

Dont count the days, make the days count!

Pealkirjad lihtsalt kõlavad inglise keeles paremini :)

Ma parem ei hakka üldse halama, kuidas aeg lendab nii kiirelt bla, bla, bla, vaid asun kohe asja juurde.

Suvi on läbi (nonäed, ei saa kohe halamata jätta!)! 

Ma ei oskagi öelda, kas on olnud tegus suvi või olen enamjaolt vedelenud. Ma arvan, et mõlemat natuke :) 

Näiteks eelmisel nädalavahetusel käisin Võrus väga armsate inimeste pulma pildistamas (pilte võib ka varsti mu fb lehel näha). Ilmaga vedas ja pilte tuli palju. Paar pildistamist ootab järgmisel kuul veel ees, loodame ka siis ilusat ilma, et saaks pildid õues teha, nii on need kõige meeleolukamad. 

Ise plaanime ka oma perega pildistama minna ja ikka oma lemmiku fotograafi juurde - Marit Karp. Loodame ikka septembri alguses sessiooni ära teha, et päris kasukates pilte ei peaks tegema. Plaanis ka trash the dress teha ;)

Hüppame siis kohe järgmise teema peale, mis mõttes mõlgub.

Kolmapäeval lähen LÕPUKS Mamas Pride'i!! 

Mõtteid on nii palju ja alustan suurt projekti, tulemust saab ka ehk varsti näha. 

Jaaaa....järgmine teema.

Hakkasin väikestviisi kodus tööd tegema. Lakin soovijatel küüned geellakiga (Glamlac - Eesti toode, muideks), mis peaks peal püsima kuni 3 nädalat. Huvilisi on juba olnud ja endal lakin muidugi ka. Siiani ütleb kogemus, et 2 nädalat pole probleem, aga 3 nädalat püsivust on juba natuke raskem saada, sest küüned kasvavad ja see välja kasvanud osa ei jää just kuigi ilus. Samas, kuidas kellelgi, minul endal igatahes kasvavad üsna kiirelt. Värvivalik on mul praegu veel kesine, aga eks ma tasapisi soetan juurde. 

Hind, muide, 8 EURi.

Beeeeeebi kasvab mühinal ja harjutab inimese moodi käimist. Mõned hambad on ka suus, varsti saab inimese moodi sööma ka hakata :D

Ja suuremal "beebil" hakkab esimene hammas ära kukkuma. Tasakaal on olemas, ühel tuleb juurde, teisel jääb vähemaks. 

   

Üldiselt on kõik vist hästi tore. Kiire on ainult kuidagi. Peaksin nagu olema kodune ema, aga kodus olemist juhtub harva. Trennist võtsin hetkel puhkuse (võibolla olen seda juba maininud), sest suvel on ikka mõistlikum vabas õhus sportida ja pealegi suviti ei ole Myfitnessis laste treeninguid. Õnneks juba oktoobrist olen tagasi "sadulas" ja hakkame kõik koos jälle uue hooga ujuma ja BP'ima.

Teadjamad juba teavad ka seda, aga sõitsime tädiga (talle kindlasti meeldib, et ma siin "tädi" kirjutasin) Riisiperest Haapsallu (tegelikult Haapsalust veel edasi) mööda raudteetammi. Kohutavad 63 kilomeetrit! Noh, see vist ei lähe arvesse, et me eelneval õhtul väljas käisime :) Sõitsime seda distantsi umbes 4,5h. Kokku läks üle 5h kindlasti, sest tegime vahepeatuseid ka. Igatahes...kõik, kes arvavad, et me teokiirusel liikusime ja nõrgad oleme - palun minge sõitke ise seda teed mööda. Tegelikult ka, emotsionaalselt raske on sõita mööda teed, millel lõppu ei paistagi olevat. AGA! Me siiski proovime sel nädalavahetusel uuesti ja loodame, et eelmine kord tegi eelneva päeva pidu selle asja nii raskeks. 

Ja siis 08.09 kohtume kõigiga sügisjooksul, onjueksju?! :) Mina lähen püüan oma elu esimest kümmet kilomeetrit läbida. Aja suhtes mingit suurt eesmärki ei olegi, peaasi, et jääb alla 70 minuti. 

Ja nüüd lähen pulmapiltide kallal nokitsema. 

Olge ikka sama toredad ja ilusad palun edasi. Aitäh! 

Puhkus täies hoos.

Oleme endiselt mööda ilma laiali. Käisime korraks vaatasime kodu üle ja algas sõit Võrru, külla kallitele sugulastele. 

Aeg läheb nii kiirelt ja ei jõuagi vist kõiki asju ära teha, mis plaanis on. Aga vähemalt sain end esimest korda selle suve jooksul vette kasta. Lõpuks leidsin omale sobivad ujumisriided ka, saab rahus suve üle elada :) Lõunas on oluliselt rohkem suve ka, kui meil Haapsalus või Tallinnas on olnud. Tüüpiline! 

Täna sai meie väikene beebi ka kuu aega vanemaks. Sai kooki ja kohvi ja jälle peab nüüd mitu nädalat jooksmas käima tänu sellele koogi õgimisele. On ikka raske see elu, kui peab kogu aeg mõtlema, mida suhu pistad :D Aga eks see on mu oma valik.

Me hakkame just Võrust Haapsallu liikuma, tõotab tulla tore 300km reis + Abikaasa tahab Tõrvas veel vettehüppeid harjutada :) Igav blogipidaja olen praegu, andke andeks! 

Endiselt samad soovid - nautige suve ja hoidke oma lähedasi! 

Jaaaaa... Väike mõttetera ka lõppu :)

Ja kell on jälle...loomulikult 2 :)

Kuna meil on tegu puhkusega siis polegi praegu muud rääkida, kui heietada, kui mõnus ikka suvilas on.

Kahel päeval oleme nüüd metsmaasikal käinud ja saak on hea. Täna sai juba kooki söödud ja homseks tuleb ka mingi hea retsept metsmaasikatest välja mõelda.

Täna oli meil abiks korjamisel ka Mai-Liis, kes ka puhkab ja otsustas oma puhkusest mõned päevad meiega veeta. Nii me siin siis mõnuleme, söõme ja üllatus, üllatus - teeme trenni! 

Hakkasin tubliks ja tõstsin natuke distantsi. Lubasin endale, et alla 6km enam ei jookse, muidu ei jõua sügisel seda 10km küll mingi valemiga läbida. Ja siiani olen lubadusest ka kinni pidanud (küll vaid 2x olen peale seda jooksnud, aga asi seegi) ja jooksnud veidi üle 7km. Aeg pole veel kiita, aga küll selle kallal ka tööd teen. 

Igaks juhuks ütlen ka, et trenn ei ole siin praegu kõige olulisem. Paneme rõhku ikka söömisele ja puhkamisele, aga püüame natuke midagi kasulikku ka vahepeal teha :)

Veel veidi heietust...

Uskumatu, kuidas maal olles argipäeva mured kaovad ja mõtted on hoopis teised, kui linnas. Iga inimene peaks vahepeal saama niimoodi akusid laadida. Lihtsalt minna ja olla! Ainus mure on muidugi ilm, mis nähtavasti meil siin kaunil Eestimaal ei plaanigi ilusaks minna. Vahepeal viskab mõned soojad kraadid juurde, aga kipub ikkagi külmaks jääma. Tüüpiline eestlane - ilma kallal vingub alati.

Ohjaaa... Vahepeal oli ju jaanipäev ka! Meil möödus see üsna rahulikult suvilas. Hea ilm, palju head sööki, mõned head sõbrad, lõke - no mida sa veel oskad jaanipäeval tahta!? Jaaniussi käisime ka otsimas, aga ei õnnestunud leida. Proovime järgmisel aastal uuesti ja natuke innukamalt.

Kell tiksub halastamatult edasi ja kõik ümberringi juba magavad. Kallis abikaasa plaanib hommikul kalale minna nii, et lõpetangi selle küüntega klõbistamise ja lasen tal vaikuses magada. 

Olge rõõmsad ja nautige seda üürikest suve! 

Far from what i once was. But not yet what im going to be. Ehk veerandsaja aastane :)

Kui ma noorem olin, tahtsin jubedalt vanemaks saada. Kõigepealt 16, siis 18 ja järgmine suur soov oli 21. 

Ja nüüd olen juba 25!  Ja kuhu ma siis omadega jõudnud olen selleks vanuseks - õnneni! 

Mul on kaks imeilusat tütart ja olen abielus lihtsalt uskumatu mehega :)

Koolitee on mul küll pooleli, aga ka selle plaanin sügisel uuesti ette võtta. Kuna nii väikese lapse kõrvalt on see keerukas, lähen e-õppesse.

Sünnipäev ise möödus kenasti. Öösel sain väga ilusa kella omanikuks (mul pole pm terve elu jooksul kella olnud, vajab harjumist) ja varahommikul saabus parimatest parim sõbranna lillede ja koogiga. 

Peale kiiret pesu käisime poes ja siis läksin ripsmehooldusesse (mis jääb mul mõneks ajaks viimaseks, sest mul on lihtsalt kohutav allergia). Peale seda sõitsime loomaaeda, kus veetsime toredat aega. Paar tundi hiljem tulime koju tagasi ja saabus teine parim :)

Kuna loomaaias läks päris kaua ja tüüpiline mina ei teinud eelmisel päeval mitte ühtegi ettevalmistust, olime veidi ajahädas, aga saime siiski koos hakkama. 

Külalisi palju ei olnud, sest kahjuks pidin seda oma pisikeses kodus pidama ja siin oli juba nende väheste inimestega kitsas ja kärarikas. Nii, et kes kutset ei saanud ja tunneb, et tahaks tulla - lepime aja kokku! 

Fb's, telefonitsi ja sõnumitega tuli ikka päris palju õnnitlusi kokku ja ma südamest tänan kõiki, kes võtsid vaevaks mind õnnitleda. Õnne pole kunagi piisavalt :)

Nagu suurem osa mu postitusi, jääb seegi praegu poolikuks, sest üks väike preili nõuab midagi ja ma lähen uurin välja, mis see on. 

Järgmise korrani! 

Elu on ilus.

Esimene nädalavahetus perega suvilas veedetud.

Super! Ütlen hurraa ja nii ilus ja Issand jumal ja kõike veel, mis tänapäeval väga heade asjade kohta öeldakse.

2 päikesepaistelist päeva, aiatööd, lebotamist ja mis põhiline - puhkamist! Noh, ja natuke mitte nii positiivne asja juures oli see, et sai ka kõvasti söödud. No mis sa teed, kui nii head liha grillitakse.

Suvilas on lapsed ka nagu ära vahetatud. D1 ei tee igasugu lollusi ja ei ripu küljes ega küsi neid lõputuid küsimusi, D2 mängib omaette ka vahepeal ja ei nuta nii palju. Rääkimata mu kallist abikaasast, kellel töömõtted peast läinud, niidab muru, parandab asju, koristab kuuri jne. Lausa lust on hommikul ärgata, teha süüa oma perele ja nautida seda kõike aias kohvi rüübates. 

Võiksin lõputult rääkida maal olemise headest külgedest, aga kes seda ikka lugeda viitsiks :)

D2'l täitus täna 8 kuud. Kaalub 7700 ja pikkust on 70cm. Rinnapiima ei saa nüüd enam üldse.

Üldiselt ikka tubli laps, magab öösel vähemalt 9h ja on võrratult armas. 

Muud ei meenugi. Sõidame just kodu poole ja kõik mõtted juba järgmise nädalavahetuse peal, kui sõidame loomulikult jälle suvilasse ja võtame paar head sõbrannat ka kaasa. Seltsis ju segasem! Ja ega ei saa seda mõnu ainult endale hoida.

Lõpetuseks lisan pildi 8 kuu vanusest preilist, kes juba tolmuimejaga ringi tuuseldab :)

Ilusat algavat nädalat kõigile! 

Kella kahene tõetera.

Suvi läbi?

Ilmad on jälle masendavalt külmad ja vihmased. Eks oligi juba kaua soe ja mõnus olnud.

Tunne on selline nagu suvi oleks läbi, sest pooled kauaoodatud sündmused on juba läbi.

Esiteks, pulma-aastapäev. Saaremaa hakkab mulle iga korraga aina rohkem meeldima ja üleüldse veetes aega Tallinnast väljas, tuleb soov sinna jäädagi. Kui mõnest viperusest mööda vaadata, oli tore reis. Ainult, et paar päeva jäi puudu. Enne mõtlesin, et kaks päeva on piisav aeg, aga seal oleks võinud vabalt nädala olla.

Teiseks, maijooks. Püüdsin olla nii rahulik, kui on võimalik olla olukorras, kus pead jooksma 7km, olles selle distantsi läbinud vaid 1x ja üleüldse kuu jooksul jooksnud 6-7x. 

Mida lähemale start jõudis, seda enam hakkasin muretsema, aga kõik läks paremini, kui ma arvasin. 

3-4km vahel oli muidugi tunne, et viskan pikali ja hakkan nutma, aga see tunne läks üle ja jõudsin elusalt finishisse. Ajavõtuga jooksus oli osalejaid 3273 ja mina jooksin kohale number 1660, ajaga 44min ja 18sek. 

Olen tulemusega rahul, sest pole teabmis jooksja ja pole jõudnud veel harjutadagi. Järgmisel aastal proovin juba natuke paremat tulemust saada ja sügisel plaanin 10km ka ära proovida :)

Natuke ka lapsevanematele, kes mõistavad, millest ma räägin. 

D2 areneb viimasel ajal kohe eriti kiirelt. Alles sai käputamise selgeks ja juba ajab end püsti kõige najal ja proovib isegi samme teha. Minu jaoks müstika, sest ta on endiselt minu jaoks väike beebi ja pealegi on ta oma õest arengus vähemalt 2 kuud eespool (igaks juhuks mainin, et võrdlus käib ikka beebiea järgi). 

Hambaid veel ei ole ja rinnapiima saab ka aina vähem. Olen küll natuke kurb, et juba hakkab see piim otsa lõppema, aga samas eesmärk on saavutatud - 6 kuud rinnapiima. Ja õnnestus isegi rohkem anda. 

Ja veel... Ma tean, et mu perekond ja sõbrad teavad seda, aga tahaksin seda neile veelkord öelda:

Olete asendamatud, ilusad ja tublid. Armastan teid kõiki! 

Ja kes mu sõbrad või perekonnaliikmed on, küll need juba ennast puudutatuna tunnevad :) 

Kena vihmast kolmapäeva teile ja meile.

Suviiiiii...peaaegu.

Täna oli sisutihe päev. Algas päev jalutuskäiguga  ja coffee in'i kohviga (keegi võiks seda iga hommik mulle tuua), seejärel kiire jutuajamine maailma parima inimesega (minu bff, kui noorte keeles rääkida) ja oligi aeg lasteaeda emadepäeva kontserdile minna. 

Sellega oli muidugi eelneval päeval tore lugu. D1 pidi esinema Getter Jaani looga ja soovitati teha teda natuke rohkem Getteri moodi (teatavasti ei ole Getteril blondid lokkis juuksed). Meie preili aga keeldus parukast ja tagatipuks "unustas" sõnad ja "ei saa" üleüldse esineda. Korras päev! Hommikul suutsin ta ikkagi maha rahustada ja ei hakanud seda parukat talle pähe suruma - peaasi, et saab esinetud. Lasteaeda läksin kohale u 15min varem, et jõuaks kleidi selga panna ja veel paar julgustavat sõna öelda. Ikka oli midagi valesti! Mingid kontsakingad olevat ma koju unustanud (mille olemasolust ma isegi ei tea). No selge, kerge solvumine jälle üle elatud, pani siiski kleidi selga ja vanemad suundusid saali lapsi ootama. 

Kontsert oli ilus. Mulle väga meeldivad sellised kontserdid ja iga kord valan pisaraid (vist ainuke üliemotsionaalne). Sel korral valasin neid kohe eriti palju, sest mu oma väike, pisike tütar, laulis nii ilusti selle laulu ära, millest nii suur draama oli. Tõeliselt ilus. Tõeliselt uhke tunne. Ja veel palju kirjeldamatuid emotsioone :) 

Peale seda toimus rühmas seebi tegemine koos emadega. Tegime kaks seepi - ühe meile endale ja ühe vanaemale, kes oli ka leidnud aega tulla kohale kontserti kuulama.

Päeva lõpus leidsin endas veel jõudu jooksma minekuks. Tegelikult suuresti tänu sellele läksin, et olin päeva jooksul kõike head ja paremat näost sisse ajanud. AGA! Jooksin 7km ja tunne oli peale jooksu hea. Järgmisel korral ka 7 ja siis juba rohkem. Maijooks, here i come! 

Loen päevi - 4 päeva Saaremaale sõiduni :)

Maijooks läheneb...

Tere, sõbrad! :)


Ilmad on nii mõnusad, võiks öelda, et mai kuu kohta isegi ideaalsed.
Täna sabistas küll veidi vihma, aga paar tundi hiljem olid juba teed kuivad.
Mõnus! Kaugel see suvigi enam on (ja talv)?!

Mu kauaoodatud tossud saabusid ka vahepeal!
Hea meelega käiksin jooksmas ka, aga näed, suutsin uute jalanõudega jooksmisele kriipsu peale tõmmata. Nimelt on mul mõlemad kannad täiesti villis uutest ketsidest. Sest nagu õige inimene kunagi, panin uued ketsid pikaks jalutuskäiguks jalga. Mul pole kunagi nii hulle ville olnud, aga teen väikest reklaami Compeed villiplaastritele - tõeliselt hea kaup ja oma raha igati väärt!
Juba järgmine päev sain trenni edasi teha. Mitte küll joosta, aga selle proovin ka homme ära, sest uued tossud on ju jooksmiseks loodud. Täna panin Bodypump'is need jalga ja võin öelda, et pole mul enne nii mugavaid jalanõusid olnud. Olen väga rahul!



Kes mu perekonda natukenegi teab, teab ka seda, et meil on tulemas 3. pulma-aastapäev.
Ma ei jõua ära oodata, et saaks Tallinnast minema!
Nii, et varsti on oodata rohkelt check-in'e ja pilte meie väikesest reisist :D


Mõni rida ka teisele emadele.
D2 hakkas käputama paar päeva tagasi, mis tähendab seda, et ta on oma suuremast õest 2k kiirem. Ja kaalub 1kg vähem, kui vanem õde samal ajal. Saab endiselt rinnapiima ja juba peaaegu 3k on saanud lisatoitu. Üldiselt on väga rõõmus ja tubli laps. Eriti rõõmustab mind see, et ta magab öösel vähemalt 8 tundi, aga tavaliselt isegi 10 tundi. Mingit väsimust pole mul küll peale sünnitust olnud. Nüüd umbes nädala on kahjuks mõlemal lapsel olnud nohu, mis nähtavasti ei plaanigi parematele jahimaadele minna. Ja viimased 2 päeva on D2 pidevalt halvas tujus. Läheks see jama ometigi üle!


Kuna mu kirjutamist segab pidev karje D2 poolt siis olen jälle sunnitud siinkohal lõpetama.
Kell ka nagunii palju ja tänane BP oli äärmiselt väsitav, sest treener arvas, et ma suudan küll. Noh, sel hetkel suutsingi, aga kas ma homme ka voodist püsti suudan tõusta, see pole veel kindel.
Igatahes, nautige ilma ja suve ja elu ja oma perekonda!


NB! Varsti on emadepäev ja meil on õe ja vennaga oma emale kingitus juba valitud :)