Meie kallis kodumaa?

Kõigepealt - tere, üle pika aja :)


Viimasel ajal on millegipärast (tõesti, ei tea küll, miks?!) paljude inimestega tekkinud diskussioon seoses eluga meie riigis. Tean äärmiselt paljusid inimesi, kes tahavad siit ära minna või kes on seda juba teinud.
Ei saa salata, et oleme ka meie mõelnud kodumaaga hüvasti jätta. Ja mida aeg edasi, seda rohkem see mõte pähe tuleb. Kui ütleks keegi, et mind ja mu meest ootab seal kaugel müstilisel väljamaal normaalne töökoht, kus kohe saab tööle asuda, oleksin kohe nõus minema.
Kuigi, kuigi... Ma vist ikkagi natukene olen Eesti patrioot (ja seda mitte ainult selle pärast, et vabariigi aastapäev kohe tulemas on) ja kahju on lahkuda ka. Ei, ärge saage valesti aru, mulle ei meeldi sõita autoga ühest august teise ja kuulata iga päev telekast/raadiost mingist järjekordsest hinnatõusust (isegi mitte tähtsate onude palgatõusust). See koht siin lihtsalt on minu kodu ja jääb selleks alati. Ma vist lausa armastan oma kodumaad :)
Ja mis mulle veel muret tekitab seoses suure hurraaga parematele jahimaadele minekuga?
Mu perekond ja mu kallid sõbrad. Kui nemad saaks ka kaasa võtta, oleks kõik ideaalne.



Kuna mu tutvusringkonnas on tõesti palju neid, kes enam kodumaal ei ela ja ilmselt sõidavad ilma aukudeta teedel, süües head paremat, seljas samasugused ilusad riided nagu meil siin, aga mis maksid umbes 3x vähem, tahaksin neilt küsida, kuidas nad saavad hakkama koduigatsusega (igatsusega oma lähedaste järgi)?

Oh, kus tuli alles pikk lause. Loodan, et komad said ka õigetesse kohtadesse :)



Kirjutage ja joonistage!

Jälle öö.

D2 magab täna 3ndat ööd oma voodis.
Ja ma olen päris kindel, et minule teeb see palju rohkem haiget, kui temale.


Oh, suur uudis on jäänud jagamata - käisin trennis!!
Tegelikult ma ei tea, kas 40min (millest 10min. jooksu) lindil kõndimine üldse on trenni tegemine.
Aga rohkem ma ei jõudnud. Niigi peale seda oli selline tunne, et ma ei lähe enam kunagi tagasi. Juba selle pärast, et jalad enam ei kanna :)
Aga peale dusši läks see tunne õnneks üle ja homme olen kindlasti jälle kohal.
Tegin oma kallile kaasale ka liitumise ära (aga teise klubisse, sest ta tahab ujumas käima hakata), sest muidu ma jäängi kuulama, kuidas mina käin ja tema ei saagi käia. Küll me nüüd siis graafiku teeme, et kes millal. Ja kindlasti käime vahepeal ka kõik koos. Esimest korda plaanime kõik koos minna juba sel pühapäeval. Kehaanalüüs tuleb ka ära teha ja siis algab missioon - 4kg.


Kuna kehaanalüüsi pole ma veel teinud ja ma ometigi olen juba ühes trennis (mis võibolla polnudki trenni vääriline) käinud, tegin täna esimest korda ise vastlakukleid. Üldiselt mul toit ei ebaõnnestu, aga nendega läks küll natuke halvasti :)
Väljanägemine ei olnud paljulubav, aga maitses tegelikult väga hästi. Vahukoor saved the day!
Tõenäoliselt tuleb varsti uus katsetus, sest ma niisama alla ei anna ja tahan ikka neid ilusaid ümaraid kukleid. Liugu ka ei lasknud, sest kelk on lasteaeda jäänud.
Nii, et palun meile üks uus vastlapäev ja me lubame, et teeme sel korral kõik õigesti.


Ja nüüd magama, sest homme on vaja meie mõistes varakult tõusta, et 9.20 arsti juurde jõuda ja saada teada, et me oleme hästi terved.

Head ööd!

Annetada või mitte?

Nagu õige inimene kunagi, käisin jälle fb'st enne magamaminekut läbi.

Leidsin SELLE postituse.


Ausalt öeldes paneb see mind kukalt sügama. 

Algatuseks tahan öelda, et ma ei ole südametu inimene, ma olen isegi liiga suure südamega ja elan palju teiste probleeme enda omadena läbi, aga sel korral mitte. 

Kas siis peaks annetama või ei peaks? 

Summa ei olegi oluline, sest suurem osa meist selle 2 eurot leiaks. AGA...

Kas selline see elu nüüd ongi? Jagan aga facebookis pilti ja palun annetusi?!

Ma mõistan, et meie riigis on raske tööd leida ja veel raskem on leida tööd, kus saab piisavalt palju palka, et 9 last ära toita, aga kas siis ei pea isegi üritama? Ma ei räägi siin ainult sellest perekonnast vaid üleüldiselt. Mulle tundub, et osad inimesed ei viitsigi enam ise midagi teha, vaid ootavad, et õnn ja raha neile sülle kukuks. Keegi kuskil ju ikka aitab...

Ma ei ütle, et lapsi ei peaks nii palju tegema, see on ju ikkagi iga inimese oma valik ja keegi seal oma arvamust välja öelda ei tohi, aga miks siis nende kasvatamine ja ülevalpidamine on kellegi teise asi? 

Riik peab rohkem maksma, inimesed peaksid heldemad olema, aga "abivajaja" ei pea midagi tegema. Isegi mitte realistlikumalt mõtlema.

Ma lihtsalt olen arvamusel, et ei saa oma elu elada teiste inimeste peale lootma jäädes. 

Ei saa öelda, et ma ei tea, mida rasked ajad tähendavad.

Minul endal on kaks last, elan üürikorteris ja eelnevad 3 kuud oli meie pere sissetulek nullilähedane, sest mees oli kodus haiguslehel ja dekreedirahad läksid beebi asjade ja maksude maksmiseks. Ei olnud meil kuu alguses raha, rääkimata kuu lõpust. Aga saime kuidagi hakkama ja ei süüdistanud riiki ega teisi inimesi oma hädades. Minul isegi ei ole oma kodu, kuhu uut kööki lasta 4000€ eest ehitada! Tuleb hoida pea püsti ja teha tööd selleks, et tulevik helgem oleks. Ja tööd tuleb teha ISE, mitte loota, et keegi selle sinu eest ära teeb.

Teema on lõputu ja kohati väga kurb. Ühel hetkel on mul kahju, teisel hetkel mõtlen, miks mina pean oma pead murdma inimeste murede pärast, kes ise oma muredega tegeleda ei viitsi, vaid veeretavad need teiste õlule. 

Niisiis, küsimus endiselt õhus - kas annetada või mitte?

Jään ootama tulist diskussiooni, sest see on kindlasti üks terav teema.

NB! Siia alla peaks vist lausa suurelt kirjutama, et minu postitus ei puuduta absoluutselt inimesi, kes tõesti vajavad abi, sest on oma kodu kaotanud või on mõni muu õnnetus juhtunud tänu millele on liialt raske üksi edasi minna. Selliseid peresid lausa peab aitama! 

Pehmelt öeldes kõrini.

Kas see haiguste "hooaeg" hakkab juba läbi ka saama?!

Just, kui olin jõudnud natukene rõõmustada, et meie pere sel korral nendest haigustest pääses, jäime me haigeks.
Kõigepealt D1, kellel tõusis palavik, ja siis mina ise. Üleeile oli lausa nii halb olla, et lamasin lihtsalt terve päeva voodis, mitte midagi ei suutnud teha. Okei, tegelikult 2x tõusin püsti, et lapsele süüa anda, aga see päev oli täiesti kohutav! Nüüd juba mitmendat päeva elan paratsetamooli armust ja looduslike imemistablettide nõrgast mõjust. D1 köhib nagu hobune, aga õnneks palavik oli vaid 1 päeva.
Mehel vaid kerge nohu ja D2 terve ( ptüi, ptüi, ptüi ).
Praegu pole just väga palju inimesi, kes terved oleksid. Mõned esimest ringi, teised juba kolmandat.



Aga pean jälle siinkohal jutu katkestama, sest preili D2, keda me tänasest just mõtlesime oma voodis magama harjutada, pole meie plaanist vaimustuses ja annab sellest kõvahäälselt märku.


Rohkelt teed, küüslauku, aurutamist ja jätame haigused minevikku!
Aa, head ööd ka :)

Oi, kuidas mulle meeldib olla ema :)


Kell on 2 öösel ja kõik jäid magama. Nüüd on siis emme "oma aeg", mis hõlmab pesu kuivama panemist, vaikset koristamist ja kui jaksu üle jääb siis ka raamatu lugemist.
Seda viimast juhtub muidugi aina vähem.

Aga ometigi ei olnud see iroonia. Mulle tõesti meeldib see!
Olen kindel, et kõik lasteta naised/tüdrukud pööritavad selle jutu peale silmi, aga kõik lastega naised/tüdrukud mõistavad, millest ma räägin.
Ja nüüd midagi veel šokeerivamat: Ma tahaksin tulevikus veel ühte last! :D
Aastaid tagasi olin ma kindel, et tahan vaid ühte last. Aeg läks edasi ja tundus aina rohkem, et kaks last oleks ka päris tore. Ja näed, ongi tore! Parim aeg minu elus.
Kui meie elus läheb kõik hästi ja mõned väiksemad (ja ka suuremad) plaanid saavad ellu viidud, on kindlasti meie perre teretulnud veel üks laps.
AGA, mitte lähima paari aasta jooksul :) Kõigepealt saadame D1 kooli ja D2 lasteaeda. Vaatame, kuidas meil see kõik välja tuleb ja siis otsustame, kas saame ikka asjaga piisavalt hästi hakkama.
Praegustel andmetel (külapeal räägitakse) oleme esimesega hästi hakkama saanud (koolis saaksime ilmselt hindeks 4+), aga teise kohta on veel vara öelda. Eks aeg näitab.
Igatahes tahaksin ma kasvatada oma lastest tublid, rõõmsad ja ausad inimesed. Noh, umbes nagu ma ise :D

I'm lazy and i know it.

Aga nüüd on õige aeg end kätte võtta. Sain eile päeval hea uudise, nimelt on Myfitnessis praegu sõbrapäeva puhul sõpradele liitumine tasuta. No nüüd ei ole küll mingit põhjust mitte sinna minna. Juba sel nädalal teen liitumise ära ja käin ka oma esimeses trennis. Enne rasedust käisin Bodypump'is, Zumbas, Bodybalance'is ja Bodyjam'is. Nüüd on plaanis samades trennides käima hakata. + jõusaal.
Myfitnessi pakkumisest veel - soovitaja saab üllatuse ja sõber, kes liitub, saab tasuta kehaanalüüsi.


Ma ei jõua enam oodata!! :)
Ja reklaami eest peaks vist raha küsima neilt :D

I'm your ex and your next.

Nii vist võib öelda peale nii mitmeid tülisid.
Viimasel ajal on need tülid kuidagi eriti pikaks veninud. Iga päev tuleb jälle uus asi, mille peale solvuda või vihastada. Jah, tunnistan, et olen ise suuresti süüdi nendes tülides (loodan lihtsalt,et mu mees ei loe mu blogi), sest kipun üle mõtlema. Kui kohe probleemi ära ei lahenda ja läbi ei räägi siis ma lihtsalt mõtlen ja mõtlen ja siis on juba väga raske tõestada, et asi ei ole nii nagu mina selle olen oma peas välja mõelnud. Aga nagu näha siis mu mees ei õpi ka. Oleme koos olnud juba üle 8a, aga ta pole ikka veel aru saanud, mida tülide korral tegema peab. Sel korral (nagu ka eelnevatel kordadel) lubas, et muudab end. Ma küll veidi kahtlen selles, aga loodan parimat. Eks me mõlemad peame veidi tööd tegema, et kõik toimiks. Kuni meil mõlemal on soovi asja parandada, on veel kõik hästi.


Muidu läheb juba täitsa hästi - teine uusaastalubadus edeneb vaikselt ja varsti on palgapäev (loe - esimene emapalk), see teeb ju ometigi rõõmsaks :)
Kuigi jubedalt oleks puhkust vaja. Plaanime sõpradega Lõuna-Eesti trippi ja loodan väga, et see õnnestub. Muidu saab varsti talv läbi ja pole lauda kordagi alla saanud. Tänan juba ette neid sõpru, kes end kokku võtavad ja meiega kampa löövad. It's going to be fun!



Lootsin sel korral pikema postituse teha, aga nähtavasti on D1 ja D2 teisel arvamusel ja nõuavad, kes tähelepanu, kes süüa.

Järgmise korrani!