Fairytale gone bad ?

Hakkasin praegu jälle pooleliolevat raamatut lugema, aga ma ei suutnud süveneda.
Miski on mul hinges ja ei taha ära minna. Ja ega keegi ei näe vaeva ka, et seda sealt ära ajada.

Jah, kõik saavad aru, millest ma räägin. Ja kui ei saa ... parem ongi!
Ma olen lihtsalt kurb, sest pean leppima tõsiasjaga, et ma ei saa kunagi piisavalt heaks.
Mitte kunagi.

Pealegi ... ma tahan suve! Ma ei jaksa enam oodata. Mulle meeldib talv, jah, aga mu limiit on täis ja ma paluksin nüüd ühte mõnusat sooja suve. Aitäh!



Kes draamat ja kuulujutte tahab, püsige lainel.

Laupäev.

Täna on olnud tore päev.

Magasime kaua, nagu tavaliselt, ja siis käisime jalutuskäigul. Sain maailma parimat kohvi ( seda saab coffee in'ist ) ja D1 sai üle pika aja ennast õues välja elada.

Õhtul sain oma kalli sõbranna Kristiga kokku ja käisime solaariumis ( väga kahjulik! ). Nüüd istume meie juures, joome natuke siidrit ( kõik on kontrolli all. Jah, mul on 3,5 kuune beebi, aga ma pumpan piima välja ja laps on terve ;) ) ja klatšime. Tegelikult praegu joon üksi, sest Kristi ja Martin läksid Mc'i friikate järgi.
Kristi on nii armas. Saime tuttavaks täiesti "lambist", aga matchime hästi. Selliseid asju ei juhtu just tihti ja mul on hea meel, et tema minu ellu tuli.


Homme üritame normaalsel ajal end voodist püsti saada, et Šhnelli parki tule ja jää show'd vaatama minna. Äkki on täitsa lahe, tulge ka!

Too bad bitching doesnt burn calories.

Uusaastalubadused 2013

Vist ei ole veel hilja rääkida uusaastalubadustest.

Naistel on tihti esimeseks lubaduseks kaalu kaotamine. Minul mitte.
Minul on see teine lubadus :D

Mõtlesin küll, et neid lubadusi üldiselt ei täideta ja miks ma üldse hakkan neid andma. Aga ... järgisin ikkagi traditsioone ja andsin ka mõned lubadused. Esimeseks lubasin, et hakkan rohkem kõnedele vastama, sest viimasel ajal muud ei kuulegi, kui seda, et mina kunagi telefoni vastu ei võta ja milleks mul seda üldse vaja on.
Ma pean tunnistama, et olen tõesti rohkem sõnumi-inimene. See on vist paha omadus.
Igatahes nüüd püüan rohkem kõnedele vastata ja sellega seoses ka vähem magada, sest põhiline põhjus mittevastamiseks, oli magamine. Just leppisin mehega kokku, et hakkame mõistlikumal ajal magama minema, et vältida seda poole päevani magamist. Kas see ka õnnestub, saame näha.


Teine lubadus oli siis mõned kilod alla võtta. Seda ma kõvasti välja ei hõisanud, sest üritasin vältida neid küsimusi ja pilke. Tegelikult ma ei plaani hulle dieete pidama hakata või end piitsutada. Proovin lihtsalt natuke mõistlikumalt toituda ( ei toimi veel väga hästi ) ja trenni minna.
Kuna trennid pole odavad ja vanemahüvitist ei ole ma veel saanud, lähen trenni alles järgmine kuu. Plaanis minna Myfitnessisse, kui just keegi mind ümber ei suuda veenda. Myfitnessi kasuks räägib hea asukoht ( Kristiine Myfitness ) ja üsna mõistlik hind ( 49€ kuus, ilma siduva lepinguta ).
Igatahes suveks plaanin kaaluda 4kg vähem, kuigi olulisem on kaotada sentimeetreid, aga ma tõesti ei oska öelda, mitu sentimeetrit ma alla tahaksin võtta :)
Teoorias kõlab kõik hästi, eks? Et oma lubadust mitte unustada, hakkan vahepeal teavitama, kuidas asi edeneb. Kui on keegi, kes tahab samuti mõned kilod kaotada ja arvab, et koos oleks seda parem teha, andke teada. See ei tähenda koos treenimist, piisab vaid sellest, kui sul on keegi, kellele aru anda, mida sa sööd ja kui palju trenni teed.


Nii, et hakkame aga oma lubadusi täitma ;)

Unetus Tallinnas.

Kell on jälle nii palju ja mina ei maga.

Tark mõte on hakata öösel paljukiidetud raamatut lugema. Lõpuks sundisin end lõpetama. Täna on veel vara raamatut arvustama hakata, aga see pakub mulle huvi ja kindlasti loen seda esimesel võimalusel edasi. Kui mu väiksem preili muidugi loa annab :)

Kui keegi veel seda lugeda tahab, andke teada.

Fakt tänasest

Mu mees vist armastab mind! :D

Mõni rida sõprusest.

Miks on inimestel nii palju arusaamatusi ?
Miks me ei oska olla tolerantsemad ja leppivamad ?


Ma ise olen hea näide sellest, kuidas inimene ei suuda andestada ja unustada. Alati jääb mingi jälg alles ja järgneva arusaamatuse ajal tuleb kõik jälle meelde.
Usaldusega on ka omad lood. Minu usaldust võita ei ole raske, aga kui oled seda kuidagi kuritarvitanud siis seda tagasi saada on väga raske, kui mitte võimatu. Võibolla ma peaksin rohkem andestama, aga see on nii raske.
Kui vaadata tagasi 6a tagusele ajale siis peaksin ütlema, et olin üsna ükskõikne, aga peale esimese lapse saamist muutus kõik. Olen nii emotsionaalne ja väärtushinnangud muutusid väga oluliselt. Mul on kindlasti palju vähem sõpru ja nad on kõik VÄGA lähedased mulle. Ja tänu sellele teeb iga arusaamatus palju rohkem haiget ka. Tahaksin rohkem kohtuda ja rääkida oma lähedaste sõpradega, aga kõigil on oma elu ja aega klappima saada on aina raskem. See facebookis, viberis või telefoni teel rääkimine ei asenda kohvikus istumist, külas käimist. Ma parem ei hakka diskuteerima, kui palju aeg on edasi läinud ja kui palju on inimesed sellega seoses muutunud, sest kõik inimesed on kindlasti seda ise ka ühel või teisel moel tundnud.



Pika ja arusaamatu jutu iva oli see, et inimesed peaksid rohkem omavahel rääkima ja arusaamatused lahendama siis, kui need tekivad, mitte mitu nädalat/kuud/aastat hiljem. Ja see on ju siililegi selge - keegi meist pole täiuslik :)

Hommik (või lõuna?) !

Oh, kuidas ma armastan neid hommikuid, kui ma viitsin normaalsel ajal end voodist püsti ajada (ja seda ei juhtu just tihti, sest kes mind teavad, teavad ka seda, KUI väga mulle meeldib magada).


Teed endale kohvi, võileivad ja lihtsalt naudid rahu ja vaikust.
D2 on toidetud ja magab, D1 tegi vaid korraks silmad lahti, et peale issi lahkumist emme kaissu tulla.
 Ja milleks nt koristada, kui saab ka lihtsalt diivanil istuda ja "häkkida " :)

Tegelikult on mul internetti ikkagi asja ka. Nimelt üritame leida uut kodu, sest praegusel on rohkem miinuseid kui plusse. Asukoht on ideaalne ja sellega põhimõtteliselt plussid lõppevad.
Praegu pole üldse mõistliku hinnaga kortereid ja meie jaoks teeb asja keerulisemaks koera omamine. Vähe sellest - paljud ei taha isegi lastega üürnikke! Loomulikult eelistaksime korterit otse omanikult (et vältida maakleritasu, mis on minu arust ülemõistuse suur), aga see on peaaegu võimatu.
Õnneks on veel aega ringi vaadata ja otsida, sest kolida tahame hiljemalt suve alguses. Aga ... mida varem, seda parem. Eile leidsin ühe peaaegu ideaalse korteri, aga miskipärast tunnen, et meil sel korral ei vea. Neljapäeval läheme vaatame üle.

Kui keegi teab mõnda head pakkumist siis võib seda minuga jagada.
Mõned tingimused: 2-3 tuba (aga mitte vähem, kui 50m2), koos kommunaalidega mitte üle 450€, kindlasti mitte Lasnamäe või Õismäe ja vist ei pea mainimagi, et korter peab korralik olema.


Tänan tähelepanu eest! :)





 

Unetus Keilas.

Tere hommikust!

Olin just mitu kaunist hommikutundi üritanud last magama saada, kui see lõpuks õnnestus ja väsinuna mõtlesin silma looja lasta. Aga nagu õige inimene kunagi, vaatasin ikka enne facebooki ka üle. Ja unetus algas...


Tahtsin juba varem rääkida sündmusest, mis mind väga kurvaks tegi ja mõtlema pani. Nimelt noore ilublogija Kärdi surmast. Kes antud asjaga kursis ei ole, nende jaoks lisan lõppu mõned lingid.
Igatahes... Lugesin tema fb leheküljelt ( Cattiva's Closet), et tema kallim, kes viimastel nädalatel tema eest blogi ja fb lehte uuendas, loosib mõned asjad tema fännide vahel välja. Ja oli mul vaja neid kommentaare lugeda!
Nutt ja hala, kuidas see on ikka nii vale tegu ja appi, mis tal küll viga on, et ta nii teeb.
Inimene üritab teha endast kõik, et oma leinaga toime tulla ja püüab teha seda, mida Kärt oleks tahtnud, et ta teeks. Ja siis tuleb kari targemaid inimesi kohale, kes teavad täpselt, kuidas ta käituma peaks.
Kus on inimeste kaastunne ja elementaarne viisakus?? Ma saan aru, et mõne inimese arust see kindlasti on vale, aga milleks seda peab tulema kõvasti kaagutama? Ära osale siis selle loosimises, ongi hea, vähem neid jagamisi fb's! Aga parem on ikka leinavale inimesele tulla nina alla hõõruma, kui valesti ta käitub.
Küll on hea, et kell on 4.40 ja mu eneseväljendus on nullilähedane, muidu ma jääksingi heietama, kuidas ma sellest aru ei saa. Okei, meil on sõnavabadus, aga kas tõesti peab siis valimatult kõik välja ütlema, mõtlemata teiste tunnetele?!

Ma olen lihtsalt kurb. Sekka ka natuke viha.



www.cattivascloset.com - tema koduleht
https://www.facebook.com/pages/Cattivas-Closet/179846025371129?fref=ts - tema fb leht
http://m.naistekas.delfi.ee/article.php?id=64501920 - tema lugu naistekas


Hetkel telefonist ei saa neid linke ilusti lisada (nüüd juba viga parandatud), aga soovijad saavad kindlasti teemad loetud. Veenduge, et tegu oli imelise naisega ja armastava mehega, kes jäi tema kõrvale. Lõpuni välja.

Sõbrad.

Tegu on täiesti geniaalse sarjaga minu arust. Ma arvan, et pole mitte ühtegi inimest, kellele see sari ei meeldiks. Viimasel ajal õhtuti ainult seda vaatangi ja täna öösel oli tulemus käes. Nägin unes, kuidas läksin nendega tülli ja siis läksin Rossi närvi ajamiseks tema emale külla, kes mulle mingit väga imelikku toitu pakkus oma väga pisikeses korteris. Vähe sellest, kõndisin mööda Õismäed Joey'ga ringi, labidas käes. Väga seosetu uni :)

Aga üks on selge, üledoos on käes.




Kui juba jutt sarjade peale läks siis mainiksin ära oma praeguse suurima lemmiku ka.
REVENGE

Mul üldiselt ei ole kindlaid lemmikuid, sest mulle meeldivad väga paljud erinevad asjad, aga selle sarja kohta võin küll öelda lemmik. Sarnaselt teiste põnevate sarjadega venib see nagu tatt, aga sellele sarjale ei pane seda pahaks. Ei tahagi, et see lõpplahenduse leiaks ja lõppeks :)

Google andis sellise pildi sarja osatäitjatest.

I'm not just his fan. I'm his wife.

Ehk siis saage tuttavaks minu abikaasaga.

Tegelikult tema ongi suuresti süüdi selles, et ma siin pimedas diivani peal trükin.
Ta ütleb alati, et ma suudan pliiatsist igasugu lugusid välja imeda. Ja tal on õigus :D


Ma "tutvusin" temaga rate.ee's. Tegelikult nägin tema pilte antud portaalis ja armusin esimesest silmapilgust.
Algus oli raske, sest noore ja ulja kutina ei olnud temal sel ajal tüdrukute jaoks aega. Aga minu vaev tasus end ära ja paar kuud hiljem palus ta mind enda tüdrukuks (talle ei meeldinud sõna "käimine") :D

Kui olime 2a koos olnud, jäin ma rasedaks. Ei olnud Ups! Aga ei olnud ka planeeritud.
Meie esimene tütar (edaspidi D1) sündis 2007a ja selleks ajaks olime mõlemad 19 aastased. Lühidalt öeldes - noored.
Olen päris kindel, et heaks ei kiitnud seda sel ajal mitte keegi, aga meie jaoks oli see laps väga oodatud.

Peale pikki arutlusi kihlusime me 2009a suvel. Kihlasõrmust ma ei saanud, otsustasime hoopis ühesuguste tätoveeringute kasuks. Ja 15.05.10 sai minust Proua (väga kole sõna :D).
SIIT saab väikese ülevaate sellest ilusast päevast.


3 kuud tagasi sündis meie perre teine tütar (edaspidi D2), kes nüüd meie ajast lõviosa "röövib". Siiani on need olnud minu elu kõige ilusamad 3 kuud.


Nonii, tore! Selle asemel, et kirjutada oma kallist Abikaasast, olen ma nüüd hoopis pool oma eluloost kirja pannud.
Lühidalt - Ta on mul peaaegu täiuslik!
Ta on suurepärane isa, abikaasa, sõber. Loomulikult ei ole meie elu pidev pidu ja pillerkaar, sest ma olen üks paras tulehark ja tema veidi uimane (väidetavalt tüüpiline Eesti mees), aga me armastame teineteist. Ja vastandid pididki ju tõmbuma ;)
Ma ei kahetse mitte ühtegi sekundit, mis ma selle inimesega koos olen veetnud ja loodetavasti saan ma tema seltsi veel kaua nautida :) Ma armastan teda lõputult!

Algusest...

Tere!

Olen ammu mõelnud blogi pidama hakata, aga miskipärast olen seda alati edasi lükanud.
Nüüd siis "tulen kapist välja".

Olen Marilyn, mul on kaks last, koer ja maailma parim abikaasa! Hetkel olen lapsega kodune. Armastan fotograafiat, aga tänu selle laiale levikule (siin ühiskonnas, kus igaüks, kes omab peegelkaamerat, on fotograaf) olen oma armastuse hetkel maha surunud. Tegelikult neid asju, mida ma armastan, on palju. Ära märkimist on kindlasti väärt perekond, mu armsad sõbrad ja tätoveeringud.


Millest ja miks ma siia üldse kirjutama hakkan ?
Hea küsimus. Sellele ma praegu vastust anda ei oska, aga küll see aja jooksul selgub.
NB! Mu naljad ei pruugi kõigile sobida, vabandan nende pärast juba ette ära.

Stay tuned!

Well, Hello!

Pikk mõtlemine on mind viinud tegudeni.
Ja millal siis veel, kui mitte öösel kell 4.25?!

Minu esimene blogipostitus. Awesome!