Tegelikult sel nädalavahetusel oli vaid Viin. Berliin tuleb ka kunagi ja kes siis Viljandis poleks käinud.
Olen meeldivalt üllatunud selles linnas ja poleks enne arvanud, et see mulle nii väga võiks meeldida.
Meie väike nädalavahetuse reis algas neljapäeva õhtul ja takso aknast mingit emotsiooni ei saanud (ilmselgelt), kuid järgmisel hommikul peale hommikusööki algas jalutuskäik. Meie hotell asus kesklinnast u 1km kaugusel (olgu öeldud muidugi, et see kesklinn oli nii suur ja lai ja ma loen päris keskuseks hetkel vanalinna) ja esimese asjana seadsime sammud Starbucksi 😆 Kohv käes, kõndisime vanalinna risti-põiki läbi ja külastasime ka suurimat turgu - Naschmarkt, mis oli tõesti suur ja väga laia valiku, paljude kohvikute ja meeletu rahvamassiga. Vanalinn oli samuti äärmiselt rahvarohke ja igas suunas vaatamisväärsusi täis - tõepoolest majesteetlik ja uhke! Proovitud said ka loomulikult Viini šnitsel ja õunastruudel (mida ma iga päev siin olles sõin - welcome Myfitness, teen sissekirjutuse, kui tagasi jõuan).
Teisel päeval oli minu sooviks minna Viini loomaaeda ja no minu soov on minu mehele igatahes seaduseks 😊 Sealsetest elanikest mainiksin ära loomulikult hiidpandad ja ka punase panda, kaunid flamingod ja meie Eesti loomaaiast sinna viidud jääkarutüdruk Nora (mingid seal mürasid ka, aga kuna ma Norat nägupidi ei tunne siis lihtsalt eeldan, et teda me seal ka nägime). Loomulikult oli seal veel meeletult palju armsaid loomi ja muid elukaid ja külastus tasus end igati ära. Loomaaiaga samas pargis asub ka Schonbrunn Palace, mis oli Habsburgide suveresidents ja mille suurust on siin raske kirjeldada. Lossi ümbritsevad pargid olid väga puhtad, kõik puud ja põõsad peensusteni pügatud ja ilmselt millimeetri pealt ühesugused. Loss koos oma parkidega kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. No ilmselt teid huvitab ka see, et ma sõin seal pargis üli maitsvat mustsõstrajäätist 😄
Täna käisime siinset lõbustusparki vaatamas ja mulle jäi esimesel päeval juba silma üks mega suur torn (seda nägin isegi pimedas takso aknast), kuhu tahtsin samuti minna (tundub, et siin minu soovide järgi elamine ainult käibki 😦). Ja kui lõpuks selleni jõudsime, suutsingi Martinit veenda, et meil ON VAJA sinna minna. Tema muidugi ei nõustunud üldse, arvestades, et ta kardab väga kõrgust, aga üksi ta mind ka sinna ei lubanud. Pean mainima, et see oli päris hirmus ja ma isegi kõrgusesse tõustes kahtlesin, kas ikka oli seda jama vaja. Kuid käidud sai ja vaade sealt ülevalt oli mega!
Peale lõbustusparki tegime taas ringi vanalinnas, sest lastele oli vaja midagi toredat kaasa osta. Midagi toredat me muidugi ei leidnud. Ja mis kõige kurvem - isegi midagi mitte toredat ei leidnud! Uskumatu, kui raske on suveniiride otsimine ja otsustamine kellele/mida ja kas üldse. Igatahes - nulliring. Samas! Leidsime jalutades Jamie Oliveri restorani ja selle üle on Martinil nii hea meel, et ta vaatab praegu lennujaamas mitmendat tundi juba Jamie videosid 😆 Midagigi talle ka sellest reisist. Joppas.
Toit oli seal tõesti maitsev ja üldse mitte kallis. Soovitame!
Kokku jalutasime kolme päevaga u 40km ja olgu öeldud, et lennujaamast me nipet-näpet siiski lastele saime. Ja ma joon nüüd ruttu veini, sest kaine peaga lendamine on minu jaoks big NO-NO!
Kodu, siit me tuleme ❤️
