Üle-eelmisel nädalavahetusel oli pool meie perest nohuga kimpus ja mina, nagu õige naine/ema kunagi, vaid targutasin, et tuleb ikka soojemalt riidesse panna ja immunsust tugevdada ja no kes üldse niimoodi haigeks jääb. Läks mööda 5 päeva ja tundsin, kuidas kurk kriibib. Jõin ingveriteed astelpajudega ja olin kindel, et pääsesin. Pääsesin ma jee! Täna teist päeva põhimõtteliselt voodis siruli ja kolmas öö peaaegu magamata. Kaua võib?! Süüa midagi ei suuda ja pea on paks (no vähemalt keha pole enam paks, kui mitu päeva süüa ei saa 😆) ja tunne on selline, et see jama ei lõppegi! Homseks pean terveks saama (või vähemalt oleks meeldiv taas läbi nina hingata. Aitäh!), sest sellise hädisena reisile minna ei oleks kindlasti ei tore ega vahva ega miski, mida sooviksin kogeda.
Ühtlasi oli mul ka reedel hambaarst ja hambad valutavad siiani. Kel breketid olnud, teavad seda valu. Samas on see minu jaoks meeldiv valu, sest tähendab - hambad liiguvad. Ja see on ju vajalik selleks, et breketitest ühel heal päeval lahti saaksin 😊 Ise prognoosin, et see võiks juhtuda märtsis, aprillis ja eks siis tulevikus saab näha, kas minust saab sensitiiv või ei.
23.10 saab breketite ülemisele kaarele kleepimisest 1 aasta. Let's see, kas midagi on muutunud ka.
Tänane pilt ehk kõige parem ei ole, aga im sorry, mu nägu ei ole täna pildistatav ilma filtrita.
No comments:
Post a Comment