Mina ei taha veel magama jääda...

Mulle see kevad ei meeldi!
Pungad on puudel, ilusad lilled kõikjal ja isegi päike viitsib päris tihti end näidata, aga ikkagi on midagi puudu.

Ootan ENDISELT oma tosse, et saaks jooksma minna, aga ei midagi. 18.05 on juba vaja maijooksule minna, aga minul pole veel tossegi! Eks nüüd tuleb kõvasti hagu anda, et jõuaks seda 7km läbida nii, et pärast kops koos ei oleks. Iseenesest pole ju pikk distants, aga minusuguse jaoks on see siiski omajagu. Pealegi hakkab mul kõhus keerama, kui jooksule mõtlen, sest minu viimane võistlus oli krossijooks ja see oli umbestäpselt 9a tagasi. Kusjuures tulin seal vist neljandaks ja seda tänu sellele, et ei osanud puude pealt märgistusi lugeda (loe: lõikasin natuke). Jooksmine polnud just minu tassike teed kuni naaber Viimsist mind endaga jooksma kutsus. Esimesed korrad ma muidugi mõtlesin, mida järgmine kord ütlema peaks, et jumala eest seda jama uuesti tegema ei peaks, aga läksin siiski uuesti ja no mis sa ütled - hakkas meeldima! Nüüd vaja ainult hoog sisse lükata ja see suure suuga lubatud jooks ära teha. Ja ära ma selle teen! :)



Nüüd aga palun juba mai keskpaika, et saaks Saaremaale SPA'sse, sest see suve ootamine ja kahe lapsega kodus olemine on tekitanud suuuuuure vajaduse puhkamiseks. Tahan massaaži ja päikest ja sooja ja basseinis/saunas mõnuleda ja oma kallite sõbranjedega õhtutundideni bla-bla-bla teha.
Lapsed tulevad küll sel korral kaasa, aga see ei takista kõike seda tegemast.



Kell on jälle 2 ja ma ei maga.
Parandan kohe selle vea.

Küll neid pealkirju on tüütu välja mõelda :)

Jälle postitan nii pika vahega. Noh, oleks nagu taaskohtumine - tere taas!


Vahepeal on juhtunud niimõndagi, aga minu puhul on tavaline, et pooled asjad olen unustanud või ei tule lihtsat meelde, millest kirjutama pidin.
Trennis käin endiselt, aga mulle tundub, et liiga vähe. Loodan, et soojad ja kuivad ilmad tulevad kiiremini, et saaksin juba õues jooksmas õhtuti hakata käima. Tellisin endale jooksutossud ka, aga need pole veel kohale jõudnud - cant wait!

Vahepeal sai mu pisem preili poole aastaseks. Kõige rõõmustavam selle juures oli see, et sain oma eesmärgi saavutatud, milleks oli siis vähemalt pool a anda rinnapiima lapsele. See pumpamine on tüütu, aga lapsele on see ikkagi parim ja olen äärmiselt rahul. Muidugi pumpan ka edaspidi, aga eesmärk on igatahes saavutatud :)


Paar sõna ka inimsuhete keerukusest.

Kõik inimesed on erinevad, kõikidel inimestel on oma arusaam ja nägemus asjadest, aga ikkagi on inimesi, kes seda ei mõista. Liiga palju on neid inimesi, kes arvavad, et nad on täiuslikud ja kogu elu peaks nende ümber keerlema. Aga tegelikult on selles kõiges ka midagi head.
Sellised inimesed aitavad mõista, kes on tegelikult sinu sõbrad ja keda sul on mõtet enda kõrval hoida. Aastatega olen seda üsna palju õppinud, aga kipun ikka liiga agaralt usaldama ja südamesse võtma. Ehk tulevikus õpin paremini inimesi läbi nägema.
AGA, seda enam olen ma tänulik inimestele, kes tegelikult ka on huvitatud ja päriselt hoolivad.
Mul õnneks on veel selliseid sõbrannasid. Ja ei tunnegi rohkematest puudust :)
Heddy-Ly, Katre, Mai-Liis ja Kristi - teiega läheks luurele, sõidaks rallit ja teeks kõike muud vähem ja rohkem põnevat.


Jälle lõpetan, sest preili D2 regullib minu elu ja otsustas nüüd ärgata ja süüa nõuda.
Pean püreed hakkama valmistama. Siinkohal mainiksin ära lapsevanematele ühe hea lehekülje, mille avastasin - Beebitoidud
Saab natuke paremini jälgida, mida sa tegelikult oma lapsele sisse söödad. Ja lõppkokkuvõttes peaks odavam ka tulema, kui purgitoitu osta.


Järgmise korrani!

something to remember :)