Pealkirjata postitus. Mõtlesin ümber...pealkirjaks on - hala

Pea on tühi, aga viimane postitus oli nelisada aastat tagasi ja midagi tuleb nüüd nö pastakast välja imeda. 

Ammu juba tahtsin kirjutada kasutatud auto ostust. Jumal küll, kust kõik need valelikud inimesed tulevad?! Ärge uskuge ei auto omaniku sõpra, venda, õde ega kassi (noh, kassid üleüldiselt ei ole eriti usaldusväärsed)! Ei ole see auto heas korras, ei ole juppe vahetatud ja nad teavad väga hästi, KUI pekkis see auto omadega täpselt on (sest vead on lihtsalt ära kustutatud 👍🏼). Ja kui keegi hakkab oma elust või oma sõbra elust lugusid rääkima siis lülitage "ignore" nupp sisse, sest see on üldiselt pullikaka, mida nad suust välja ajavad (eriti need kassid 😆). 

Okei, heauskliku inimesena mõtled, et asi ei olegi nii hull ja ostad ikkagi auto ära. Viid remonti, sest midagi ikka on vaja putitada. Ja siis nädal aega hiljem laod autoremondifirmale viiesajaseid lauale, sest kujuta ette - sulle on jama kokku räägitud! Vaja oli vahetada umbes 500 juppi ja paar asja jäi veel tegemata, sest juppe ei olnud ja need on vaja tellida. Noh, ma ei tea. Mis soovitust ma siin oskan anda? Mine esindusse ja osta tutikas auto, ära usalda inimesi, ole autoremondilukksepp sel hetkel, kui sa autot ostma hakkad või siis sõida bussiga. Nagu näha, variante on! Minul olid need punktid igatahes täitmata ja sel korral ma järgmisesse levelisse ei saanud. Better luck next time. Nali, ma ei plaani lähiajal enam auto ostu ette võtta. 

Samas, kui need mured on unustatud siis sõidad rõõmsa näoga mööda linna ringi ja auto ei kolise ega logise kuskilt. Aga ka see on vaid üks variantidest. Tegelikkuses istud Tallinnas ummikus ja närvitsed ja sul ei tule meeldegi, et pidid olema rõõmus, sest vähemalt auto ei kolise. 

Aga on ka paremaid päevi ja tasub vältida tipptunde. Näiteks kell 7 hommikul või kell 21 on Tehnika tänaval vaid üksikud autod. Eks ma siis viin lapse kell 7 lasteaeda ja 21 lähen järgi 😆

No kuidas tundub, kas on vahva kellegi hala lugeda? 😄

Tegelikult olen ma täitsa rõõmus ja õnnelik inimene. Armastan ja olen armastatud. Olge teie ka! 

Berliin-Viin-Viljandi...

või no peaaegu. 

Tegelikult sel nädalavahetusel oli vaid Viin. Berliin tuleb ka kunagi ja kes siis Viljandis poleks käinud. 

Olen meeldivalt üllatunud selles linnas ja poleks enne arvanud, et see mulle nii väga võiks meeldida. 

Meie väike nädalavahetuse reis algas neljapäeva õhtul ja takso aknast mingit emotsiooni ei saanud (ilmselgelt), kuid järgmisel hommikul peale hommikusööki algas jalutuskäik. Meie hotell asus kesklinnast u 1km kaugusel (olgu öeldud muidugi, et see kesklinn oli nii suur ja lai ja ma loen päris keskuseks hetkel vanalinna) ja esimese asjana seadsime sammud Starbucksi 😆 Kohv käes, kõndisime vanalinna risti-põiki läbi ja külastasime ka suurimat turgu - Naschmarkt, mis oli tõesti suur ja väga laia valiku, paljude kohvikute ja meeletu rahvamassiga. Vanalinn oli samuti äärmiselt rahvarohke ja igas suunas vaatamisväärsusi täis - tõepoolest majesteetlik ja uhke! Proovitud said ka loomulikult Viini šnitsel ja õunastruudel (mida ma iga päev siin olles sõin - welcome Myfitness, teen sissekirjutuse, kui tagasi jõuan). 

Teisel päeval oli minu sooviks minna Viini loomaaeda ja no minu soov on minu mehele igatahes seaduseks 😊 Sealsetest elanikest mainiksin ära loomulikult hiidpandad ja ka punase panda, kaunid flamingod ja meie Eesti loomaaiast sinna viidud jääkarutüdruk Nora (mingid seal mürasid ka, aga kuna ma Norat nägupidi ei tunne siis lihtsalt eeldan, et teda me seal ka nägime). Loomulikult oli seal veel meeletult palju armsaid loomi ja muid elukaid ja külastus tasus end igati ära. Loomaaiaga samas pargis asub ka Schonbrunn Palace, mis oli Habsburgide suveresidents ja mille suurust on siin raske kirjeldada. Lossi ümbritsevad pargid olid väga puhtad, kõik puud ja põõsad peensusteni pügatud ja ilmselt millimeetri pealt ühesugused. Loss koos oma parkidega kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. No ilmselt teid huvitab ka see, et ma sõin seal pargis üli maitsvat mustsõstrajäätist 😄 

 

 

Täna käisime siinset lõbustusparki vaatamas ja mulle jäi esimesel päeval juba silma üks mega suur torn (seda nägin isegi pimedas takso aknast), kuhu tahtsin samuti minna (tundub, et siin minu soovide järgi elamine ainult käibki 😦). Ja kui lõpuks selleni jõudsime, suutsingi Martinit veenda, et meil ON VAJA sinna minna. Tema muidugi ei nõustunud üldse, arvestades, et ta kardab väga kõrgust, aga üksi ta mind ka sinna ei lubanud. Pean mainima, et see oli päris hirmus ja ma isegi kõrgusesse tõustes kahtlesin, kas ikka oli seda jama vaja. Kuid käidud sai ja vaade sealt ülevalt oli mega! 

Peale lõbustusparki tegime taas ringi vanalinnas, sest lastele oli vaja midagi toredat kaasa osta. Midagi toredat me muidugi ei leidnud. Ja mis kõige kurvem - isegi midagi mitte toredat ei leidnud! Uskumatu, kui raske on suveniiride otsimine ja otsustamine kellele/mida ja kas üldse. Igatahes - nulliring. Samas! Leidsime jalutades Jamie Oliveri restorani ja selle üle on Martinil nii hea meel, et ta vaatab praegu lennujaamas mitmendat tundi juba Jamie videosid 😆 Midagigi talle ka sellest reisist. Joppas. 

Toit oli seal tõesti maitsev ja üldse mitte kallis. Soovitame! 

 

 

Kokku jalutasime kolme päevaga u 40km ja olgu öeldud, et lennujaamast me nipet-näpet siiski lastele saime. Ja ma joon nüüd ruttu veini, sest kaine peaga lendamine on minu jaoks big NO-NO! 

Kodu, siit me tuleme ❤️

Ingveritee, humer ja sudafed.

aka küll on tore haige olla. 

Üle-eelmisel nädalavahetusel oli pool meie perest nohuga kimpus ja mina, nagu õige naine/ema kunagi, vaid targutasin, et tuleb ikka soojemalt riidesse panna ja immunsust tugevdada ja no kes üldse niimoodi haigeks jääb. Läks mööda 5 päeva ja tundsin, kuidas kurk kriibib. Jõin ingveriteed astelpajudega ja olin kindel, et pääsesin. Pääsesin ma jee! Täna teist päeva põhimõtteliselt voodis siruli ja kolmas öö peaaegu magamata. Kaua võib?! Süüa midagi ei suuda ja pea on paks (no vähemalt keha pole enam paks, kui mitu päeva süüa ei saa 😆) ja tunne on selline, et see jama ei lõppegi! Homseks pean terveks saama (või vähemalt oleks meeldiv taas läbi nina hingata. Aitäh!), sest sellise hädisena reisile minna ei oleks kindlasti ei tore ega vahva ega miski, mida sooviksin kogeda.

Ühtlasi oli mul ka reedel hambaarst ja hambad valutavad siiani. Kel breketid olnud, teavad seda valu. Samas on see minu jaoks meeldiv valu, sest tähendab - hambad liiguvad. Ja see on ju vajalik selleks, et breketitest ühel heal päeval lahti saaksin 😊 Ise prognoosin, et see võiks juhtuda märtsis, aprillis ja eks siis tulevikus saab näha, kas minust saab sensitiiv või ei. 

23.10 saab breketite ülemisele kaarele kleepimisest 1 aasta. Let's see, kas midagi on muutunud ka. 

     

      

Tänane pilt ehk kõige parem ei ole, aga im sorry, mu nägu ei ole täna pildistatav ilma filtrita.

Uus algus.

Esimeseks lauseks saab peaaegu öelda "Tere minu uus blogi". Pole nii ammu midagi kirjutanud, et õigekiri on isegi meelest läinud ja lauseehitus on vigane. Aga ehk see paraneb ajaga.

Miks ma siis kirjutan? Emme ütles, et ma peaksin taas kirjutamisega tegelema hakkama (Katre ütles ka ükskord). Ja tegelikult on päris tore hiljem lugeda ja meenutada oma mõtteid. 

Mida ma siis mõtlen? Hetkel on elus nii palju toimumas, et ühte postitusse seda kirja panna oleks võimatu. Kõike toimuvat muidugi avalikkusega jagada ei soovi ka (pole nii julge, kui teised toredad blogijad, kes kogu oma elu laiale maailmale avavad), aga natukene ühte ja natukene teist plaanin küll jagada ja küsida Teie arvamust asjadest. Elu on hetkel tõeliselt ilus ja huvitav. Ees ootab breketite eemaldamine (loodetavasti u 6 kuu pärast), suvila valmimine (no see võtab veel aega, kuid see on siiski ees ootamas), mõni reis oma kalli kihlatuga ja selle sama kalli kihlatuga abiellumine. Kõigest sellest plaanin ka üsna pea pikemalt hakata kirjutama. Hetkel aga püüan selle esimese postitusega hakkama saada ja Teid hoiatada, et palju mõtteid ja arvamusi on tulemas. Kuna olen praegu ka veidi haige, on mul aega voodis lesida (mitte, et ma muidu väga palju rohkem teeksin 😄) ja kirjutada. 

Seega - järgmise postituseni! ✌️

Aastaid möödas üks kuni mitu.

Tere, sõbrad! 

Long time no see. Kuidas läheb? Tegelikult pole sada aastat midagi kirjutanud ja mõni sõber raudselt igatseb mind! Elu on muutunud 180 kraadi ja võibolla isegi mõned kraadid peale. Aga elu on tore ja lilleline ja kevad on käes! 

Fb aeg-ajalt tuletab meelde, et aastaid tagasi olin päris kõva sõnasepp. Aastatega on muidugi mu arvamused kõvasti muutunud, aga ... Ok, kirjutan kunagi hiljem veel. Täna on pühapäev ja vaja uueks nädalaks kõvasti jõudu koguda. 

Armastage üksteist ja hinnake kõike, mis teil on! 

Well, hello!

Mul pole aimugi, kui pikka aega ma siia mitte sõnakestki pole kirja pannud. Päris mitu kuud vist.
Mu elu vist pole nii huvitav, et sellest kirjutada, samas blogipidamise idee mulle meeldib.


Noh, mis ma siis kostan siia üle pika aja?

Käin nüüd töööööööl. Siin ma praegu seda postitust kirjutangi. Pühapäeva öösel pole siin just väga palju teha. Aga töö teen ikka ära (no kui ülemus nt juhtub lugema) :) 

Minu sünnipäev on juba möödas, pulma-aastapäev, D1 lasteaia lõpetamine, kolimine. Ohsaa, kui niimoodi loetlema hakata siis tuleb välja, et päris tegusad kuud on olnud.
Uskumatu, aga mu pisike beebi, kes peaaegu 7a tagasi sündis, läheb 1,5 kuu pärast kooli. KOOLI, kas te saate aru??? Mina näiteks ei saa! Kuhu sellel ajal nii kiire on? See on lausa kurb, kui kiirelt kõik möödub. Mina näiteks enam ei ootagi pingsalt mingit sündmust, sest ma tean, et see saabub nagunii nii kiirelt, et ei jõua selleks valmistudagi. Nii ongi möödunud juba mitmed jõulud, jaanid, sünnipäevad...
Jube heietamiseks kisub ära, aga ma mõtlen sellele tihti. Selle pärast ma püüan (alati kindlasti ei tule välja) oma lähedastele ja sõpradele näidata, kui palju ma neist hoolin. Olen isegi õppinud vabandama - suur saavutus minu jaoks :) Mingeid suuri elutarkusi ma siin jagama ei hakka, eks igaüks teab ise, mis tema jaoks tähtis on. Peamine, et inimene oleks õnnelik ja mina olen õnnelik! Mul on pere, mul on ümber täpselt need sõbrad, kes on väärt hoidmist. Aitäh, aitäh, aitäh kõigile, kes end nende sõprade hulgas ära tundsid, olete asendamatud!


Aga muudel teemadel. Näiteks sporditeemadel, see on ju meil siin väga aktuaalne tänasel päeval :) Minu arust suurem osa mu sõpru on aktiivseteks hakanud. Positiivne!
100 hommikujooksu tegin ära, olen väga uhke enda üle. Kilometraaz ei olnud märkimisväärne, aga 100 päeva järjest joosta oli minu jaoks paras katsumus, samas alla ei mõelnud ma kordagi anda.
Nüüd olen avastanud enda jaoks rattaga sõitmise, sest mu imetoredad lähedased kinkisid mulle sünnipäevaks ratta (many thanks siinkohal ka mu mehele, kes mulle väga suure ja laheda üllatuse korraldas, you are the best!). Minu elu esimene ratas. Täitsa oma ja hea :) Nüüd vuran sellega siia ja sinna ja siis veel sinna ka! Kusjuures, hull sport muidugi, aga ma käisin täna selle aasta esimesel suplusel ja vesi oli soeeeeeee.
Toitumise osas muidugi olen täielikult läbikukkunud. Just sõin näiteks dallase saia (Maris, sinu pere tuleb kohe sellega meelde ;) ) ja paki krõpse. WIN! Suvel on üleüldse raske tervislikult toituda, aga eks ma kunagi lähitulevikus võtan end jälle kätte ja palkan endale kellegi, kes kommi ja kooki käest maha lööb.


Ja mis siis veel? No jube lahe aeg on käes ju - suvi! Loodan, et kõigil on meeldejääv suvi ja seda vaid kõige paremas mõttes. Hoidke sõbrad lähedal, tehke asju, mis teevad teid õnnelikuks ja ärge unustage naeratada. Vähemalt kord päevas ;) Ma nüüd muidugi kõlan nagu eriline maailmaparandaja, aga ma vist olengi lihtsalt õnnelik ja ma tahan, et inimesed mu ümber oleksid ka õnnelikud.

Love you all. I quess. 

100 hommikut.

Tänases postituses tuleb palju juttu spordist! :) 

Alustuseks tahaksin tänada oma väga, väga armsat sõbrannat, kes on kaugel Kanadas, aga suudab mind ikkagi motiveerida rohkem sporti tegema. Nimelt täna hommikul luugid lahti tehes haarasin oma telefoni ja nagu õige inimene kunagi, avasin facebooki. Notificationites oli kutse "üritusele" "100 päeva hommikujooksu ehk tõeline katsumus". Esimene mõte oli wtf ja siis tuli no way! Aga mõni minut hiljem olid püksid jalas ja koer elevil õue minekust. Ja nii ma siis vajutasin "join" ja võtsin väljakutse vastu. 

Mees tuli trennist, et D1 lasteaeda viia ja küsis uksest sisse astudes naerul näol: "Noh, jooksma vä?". Jaatavat vastust kuuldes enam ei naernud. 

Minusuguse poolest lõunast ärkaja jaoks ei olegi eriline challenge jooksmine vaid varakult ärkamine ja kuigi mu mees minus hommikul kahtles, mina ei kahtle! :) Täna tuli kokku vaid 3km, aga mul on veel 99 hommikut võimalus pikemaid distantse joosta. 

Hiljuti hakkasin käima ka uues rühmatreeningus, millel nimeks GritStrength. Esialgu mõtlesin umbes sama nagu täna hommikul, aga teises järjekorras. Ehk siis kõigepealt tuli no way ja kohal olles oli wtf. Aga treener on nii äge! Karjub ja sunnib pingutama ja pärast kiidab hullult. Minule just selline lähenemine meeldib :) Iseenesest on trenn raske, aga kestab vaid 30min ja energiat jagub veel mitmeks päevaks. Siiani olen käinud selles treeningus 1x nädalas, aga sellest nädalast plaanin selle arvu 2 peale tõsta. Bodypumpis käin ka endiselt, aga seda nüüd siis vaid 1x nädalas. 

Õnneks olen ma suutnud päris mitu inimest trennilainele meelitada ja üksi enam trennis käima ei peagi (kui nüüd hommikune jooks välja arvata). 

Otsi ka Sina endale sõber/sõbranna ja tegutsege koos parema füüsise ja rõõmsama meeleolu nimel!