Mõni rida sõprusest.

Miks on inimestel nii palju arusaamatusi ?
Miks me ei oska olla tolerantsemad ja leppivamad ?


Ma ise olen hea näide sellest, kuidas inimene ei suuda andestada ja unustada. Alati jääb mingi jälg alles ja järgneva arusaamatuse ajal tuleb kõik jälle meelde.
Usaldusega on ka omad lood. Minu usaldust võita ei ole raske, aga kui oled seda kuidagi kuritarvitanud siis seda tagasi saada on väga raske, kui mitte võimatu. Võibolla ma peaksin rohkem andestama, aga see on nii raske.
Kui vaadata tagasi 6a tagusele ajale siis peaksin ütlema, et olin üsna ükskõikne, aga peale esimese lapse saamist muutus kõik. Olen nii emotsionaalne ja väärtushinnangud muutusid väga oluliselt. Mul on kindlasti palju vähem sõpru ja nad on kõik VÄGA lähedased mulle. Ja tänu sellele teeb iga arusaamatus palju rohkem haiget ka. Tahaksin rohkem kohtuda ja rääkida oma lähedaste sõpradega, aga kõigil on oma elu ja aega klappima saada on aina raskem. See facebookis, viberis või telefoni teel rääkimine ei asenda kohvikus istumist, külas käimist. Ma parem ei hakka diskuteerima, kui palju aeg on edasi läinud ja kui palju on inimesed sellega seoses muutunud, sest kõik inimesed on kindlasti seda ise ka ühel või teisel moel tundnud.



Pika ja arusaamatu jutu iva oli see, et inimesed peaksid rohkem omavahel rääkima ja arusaamatused lahendama siis, kui need tekivad, mitte mitu nädalat/kuud/aastat hiljem. Ja see on ju siililegi selge - keegi meist pole täiuslik :)